Legend
Kaua aega tagasi elas Tallinna rannas vaene lesknaine Kala-Mai oma poja
Toomaga. Mai müüs linnarahvale kala ja asus juba varahommikul linna poole
teele. Kui päike tõusis, avati linnaväravad ja tõstesillad lasti alla.
Linnavahid tundsid Kala-Maiet ja tema poega hästi ning seniks, kuni Mai kala
müüs, jättis ta Tooma sõjasulaste hooleks vahitorni.
Toomal oli seal alati väga lõbus. Ta vaatas vahimeeste relvi, aga ei
suutnud veel ei oda maast kergitada ega ammust noolt lasta. “Teeme sulle
niisuguse ammu ja oda, mis väikemehele sobivad!” ütlesid sõjasulased. Nii nad
tegidki.
Toomas sai kuusteist aastat vanaks ja käis juba ise linnas kala müümas. Tänuks
kalade eest õpetas üks vana munk Tooma lugema ja arvutama. Ka ammulaskmist ei
olnud Toomas unustanud ja harjutas sageli linnamüüri juures sõjasulaste
seltsis. Mehed õpetasid talle, kuidas end odalöökide eest kaitsta ja kuidas
mõõgaga raiuda.
Sel ajal peeti igal kevadel Tallinnas “papagoilaskmise pidu”. Roosiaeda
pika varda otsa kinnitati puust lind, mida papagoiks kutsuti. See, kes linnu
varda otsast alla lasi, valiti aastaks küttide kuningaks. Toomas ootas
Roosiaias küttide piduliku rongkäigu tulekut. Varemgi oli juhtunud, et enne
küttide tulekut mõni ammumees papagoid alla lasta püüdis, kuid see polnud veel
kunagi kellelgi õnnestunud.
Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid,
õnnestus tal ometi lind alla lasta. Igal inimesel Tallinna ümbruses oli nüüd
Tooma nimi suus ja sõjasulaste pealik küsis, kas Toomas ei tahaks ka sõjasulaseks
hakata. Poiss oli rõõmuga nõus. Toomas oli nii vapper ja kohusetundlik
linnavaht, et pärast tema surma hakati sõjasulase kuju Raekoja tornis tema
järgi Vanaks Toomaks kutsuma.
Комментариев нет:
Отправить комментарий